Uue meedia mõju traditsioonilisele

Et rääkida “uuest meediast” ja “traditsioonilisest meediast”, tuleks kokku leppida, mida nende terminite all silmas peame ning millised on nende kahe nähtuse omavahelised eristavad piirid. 

Terminit “uus meedia” hakati laialdasemalt kasutama 90-ndate keskpaigas, kui see hõivas äris ja kunstis “multimeedia” tähendusliku koha. Olemuslikult ei olnud tegu massimeediaga, eriti televisiooniga. See oli voolav, individualiseeritud seotus, meedium mis levitas kontrolli ja vabadust. Ehkki uus meedia sõltus paljuski arvutitehnoloogiast ei olnud uus meedia pelgalt “digitaalne meedia”: tegu ei olnud teistsuguse meeda (fotod, video, tekst) digitaliseeritud kujuga, vaid pigem interaktiivse meediumiga või levitamisviisiga, mis oli sama iseseisev kui sõnum mida jagati. (Hui, 2006: lk 1)

Traditsioonilise meedia all käsitleme eelkõige trükipressi ning sellest tulenevalt väljaandeid nagu raamatud, ajakirjad ning ajalehted, samuti ka raadio ning televisioon. Traditsioonid sõltuvad aga paljuski sellest, mis on “traditsiooniline”. Pika traditsiooniga on ka “heeroldi” amet. Vana-Rooma “praeco” hõikas linna tänavatel suurele rahvahulgale uudiseid sündmustest linnas, poliitikas, kohtuotsuseid ja muud päevakajalist. Sama ülesanne oli täidetud ka keskajal Inglismaal, kui kellamees (kasutas tilaga vasest kella) tänavatel uudiseid hõikas. Samas tuleb möönda, et nii uuel meedial kui ka traditsioonilisel meedial on massimeediaga ühiseid jooni. 

Lev Manovich, arvutiteaduse professor, kes on kirjutanud digitaalkultuuri ning uue meedia teemadel, eristab uue meedia puhul kahetsat võimalikku kirjeldust või käsitlust. (Manovich, 2003: lk 9-25) Esimesel juhul loob Manovich eristuse uue meedia ja küberkultuuri (cyberculture) vahel. Küberkultuurina käsitleb ta sotsiaalset fenomeni, mis on seotud interneti ning võrgusuhtlusega (blogid, online mängud, online identsus, e-maili kasutamise sotsioloogia ja etnograafia). Uus meedia on seotud aga kultuuriliste objektide ja paradigmadega (digitaaltelevisioon, nutitelefonid). (Ibid.: lk 9) Teisel juhul käsitleb Manovich uut meediat kui arvutitehnoloogiat, mida kasutatakse levitamisviisina (distribution platform) ning esitluseks. Selliste objektide hulka kuuluvad interneti leheküljed, arvuti multimeedia, arvutimängud, CD-ROM-id, DVD, virtuaalne reaalsus, arvuti-genereeritud eriefektid. Sellise definitsiooni puhul toob autor välja kolm probleemi: 1) definitsiooni tuleb iga paari aasta tagant vajadusel muuta, sest kultuuri osad hakkavad kasutama arvutiteadusega seotud distributsioonimeetodeid; 2) aja möödudes hakkavad enamus kultuuri ilmingutest kasutama distributsiooniks arvutitehnoloogiat ning termin “uus meedia” kaotab tähendusliku spetsiifilisuse; 3) definitsioon ei anna aimu sellest, kas arvutitel põhineval jaotamisviisil on mõju allika esteetikale ehk teisisõnu, kas arvutil põhineval multimeedial, virtuaalsel reaalsusel ja andmekandjatel on midagi ühist. (Ibid.: lk 9-10) 

Käsitledes uut meediat Lev Manovichi välja toodud kahe definitsiooni kohaselt üritan lühidalt vaadelda, millised on uue meedia kõige positiivsemad ja negatiivsemad mõjud traditsioonilisele meediale eelkõige ajakirjanduse perspektiivis. 

Traditsiooniline meedia ajakirjanduse tähenduses (ajakirjad, ajalehed, televisioon) on  ideaalis rangete põhimõtetega ning eetikanõuetega. Teiste seas ei tohi ajakirjandus Oma tegevusega tekitada kellelegi põhjendamatuid kannatusi, ajakirjanik ei tohiks vastu võtta ametikohti, soodustusi, tasu ega kingitusi, mis tekitavad tema ajakirjanikutööga huvide konflikti või võivad mõjuda negatiivselt tema usaldusväärsusele. Ajakirjanik peab olema sõltumatu; ajakirjanik ei tohi olla kajastatava asutuse või institutsiooni teenistuses. Traditsiooniline meedia peab olema allikakriitiline. Kontrollitakse informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust. (1) Lisaks peaks uuriv ajakirjandus olema objektiivne; avaldatav sisu sõltumata vormist ei tohiks sisaldada autori subjektiivseid hinnanguid, oletusi või oletuslikke järeldusi. Vahemärkusena olgu ära mainitud, et heaks allikaks traditsioonilise meedia käsitlustest on Tiit Hennoste koostatud “Meediaõpetus: materjalide mapp gümnaasiumile”.

Tavapärases käsitluses on ajakirjanik seotud mingisuguse ettevõttega, olgu selleks ajaleht, uudisteagentuur, telesaade vms. Igasuguse ettevõtte esmane eesmärk on aga eelkõige majandusliku kasu teenimine ning seega võivad üldpõhimõtted või eetika tagaplaanile jääda. Mõeldes traditsioonilise ja uue meedia vahelistele seostele peaks lähtuma põhimõttest, et ajakirjanik võib olla ka veebilehe sisulooja või ajaveebi autor. Uue meedia hulka kuuluvad kõikvõimalikud veebilehed, ajaveebid aga miks mitte ka voogedastuskanalid või isegi YouTube-i uudistekanalid ei ole seotud professionaalse ajakirjanduse eetikaga. Meedia sisu võib olla lisaks objektiivsele informatsioonile olla läbi põimunud autori enda subjektiivsetest seisukohtadest või üldse olla kallutatud. Autor võib olla anonüümne ning hoiduad seega kõrvale isikulisest vastutusest. Allikakriitilisus sõltub autorist/autoritest või vastavast uue meedia agentuurist. Autorid ei pruugi olla sõltumatud, st et sisu võib olla sponsoreeritud või poliitiliselt kallutatud. 

Eraldi teema moodustab meedia mitte-demokraatlikes riikides. Küllap ei ole sisulist vahet Põhja-Korea televisioonil, raadiol ning sealsele uudisteagentuurile Rodong Sinmun kuuluval veebisaidil (rodong.rep.kp). Interneti kasutamine on riigis piiratud, küll aga eksisteerib Kwangmyong’i nimeline intranet. Rangelt eraldatud mitte-demokraatlikele riikidele, kelle meedia ei ole maailmale laialdaselt kättesaadav, on vastukaaluks riigid, kes võivad uut meediat kasutada hübriidsõja eesmärkidel. 

Heaks näiteks on 2007. aastal hübriidne rünnak Eesti sisejulgeoleku vastu, nn. pronksiöö. Tõnismäel olid aprillis mitmed Venemaa Föderatsiooni (VF) riiklikud uudistekanalid, kes tegid otsereportaaže, kirjeldades kuidas Eesti valitsus ning eestlased siinset venekeelset elanikkonda diskrimineerivad. (Sazonov et al, 2020: lk 9) Kasutatud meetmed ei olnud mitte ainult hea viis VF-i elanikkonna mõjutamiseks, vaid ka siinse elanikkonna üles-kihutamiseks, sest osa emakeelena vene keelt kõnelevast Eesti elanikkonnast kasutab igapäevase infoallikana vene keelset uudismeediat, olgu selleks siis kohalikud uudistekanalid või televiisori/interneti teel kätte saadavad VF-i suuremad uudistekanalid. 

Eesti vastu suunatud hübriidse iseloomuga tegevustest oli tehniliselt ainult üks väike samm USA kapitooliumi juures toimunud rahutuste kajastamisele. 6. jaanuaril 2021. aastal kapitooliumile ning hiljem senatihoonesse tunginud rahvahulkade tegevust kajastas kolm aastat varasemalt pressiõigustest ilma jäänud inglise keelne RT uudistegrupp, eesotsas toimetajaga Margarita Simonyan, sest unustati deklareerimata, et tegevuste toetused pärinevad VF-ilt. (2) 

Interneti laialdase levikuga ning kättesaadavusega muutus odavamaks uudiste avaldamine ning lihtsamaks ka uudiste toimetamine, mis loogiliselt võiks anda rohkem aega kvaliteetsema sisu loomisele. Kahjuks on multimeedia ning uue meedia kõikvõimalikest avaldamisvormidest lähtuvalt muutunud uudisloome - aga ka üleüldine elutempo - kiiremaks ning uudiste noveliteet on kiire kaduma. See tingib aga vajaduse üha rohkemate uudiste järele, mis mõjutab negatiivselt kvaliteedile. Nihketeooria (displacement theory) kohaselt vähendab vaatajaskonna või kuulajaskonna poolt ühele meediaväljalaskele kulutatud aeg teisele meediaväljalaskele kulutatavat aega. Seega väheneb “uue meedia” tulekuga “vana” meedia tarbimine, mis võib viia isegi selle kadumiseni. (Dimmick et al, 2004) Näitena võib meenutada, et uudistes on aastaid räägitud sellest, kuidas trükikojad on rahastusraskustes ning uute raamatute välja andmine on kallis. Lisaks uuele multimeediale on siinkohal ka kindlasti põhjuseks, et 2012. aastaks olid Eestis turul laialdaselt levinud e-lugerid. 

Uus meedia on oma erinevates avaldusvormides kaasa toonud ka inforohkuse. Madalate tootmiskulude tõttu on pea igal ühel võimalik lihtsate tehnoloogiliste vahenditega levitada kõikvõimalikku informatsiooni. Tavapäraseks on muutunud igasugused toidublogid aga viimasel aastakümnel on arvutimängude seas teed rajanud ka erinevad väikestuudiod või koguni ühe arendaja toodangud. Professionaalse lähenemise korral võib pakkuda konkurentsi ka nö traditsioonilisele peavoolumeediale või vähemalt kasumit teenida. 

Täpsemate mõjude osas on uue meedia ning traditsioonilise meedia vahelisel võrdlusel abiks juba viidatud Dimmick, J ja tema kaasautorite artikkel, mis viitab mitmetele teistele 2000ndate paiku läbi viidud uuringutele ning nende tulemustele. 

Viidatud allikad:

1. Ajakirjanduseetika koodeks. Infomaterjalid, 07.10.2019. 

[WWW] https://info.err.ee/982636/ajakirjanduseetika-koodeks

Kasutatud 18.02.2022

2. Congressional Press Office yanks RT's credentials. Hadas Gold, 30.11.2017.

[WWW] https://money.cnn.com/2017/11/29/media/rt-capitol-credentials-revoked/index.html

Kasutatud 18.02.2022

Vladimir Sazonov, Erkki Koort, Priit Heinsoo, Kadri Paas. Sisejulgeoleku hübriidohtude tutvustamine. Uuringuraport, Sisekaitseakadeemia, 2020. 

Lev Manovich. "New Media from Borges to HTML". Introduction to The New Media Reader, toim. Noah Wardrip-Fruin, Nick Montfort. MIT Press, 2003.