IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

Essee eesmärk on võrrelda kaht tuntud IT-juhti, kes esindavad kaht erinevat juhitüüpi järgnevas jaotuses: juht, suhtleja, treener, mentor/õpetaja, arengumootor, ülemus Edukate IT ettevõtete juhid muutuvad ajaga tõenäoliselt sama palju nagu nende poolt loodud firmad. Muidugi tekib küsimus, millal juhiks saadakse. Kas Steve Jobsi puhul võib selleks kuupäevaks lugeda 1. aprilli 1976, kui asutati Apple Computer Company või hoopiski aastat 1997 kui ta pärast Gilbert Amelio lahkumist uuesti ettevõttega liitus? Et endal oleks põnevam, võtan võrdluseks kaks IT giganti, kellest mina nii palju ei tea: Google kaasasutaja Sergey Mikhailovich Brin ning Dell Technologies asutaja Michael Dell.  Sergey Brin’i ning Larry Page’i puhul on mainitud otsuste tegemisel nende demokraatlikku metoodikat, st et töötajad saavad osalevad otsustusprotsessis (1). Eric Schmidti palgale võtmine Google CEO-na 2011. aastal iseloomustab seda, et Sergey Brin ning Larry Page soovivad olla jätkuvalt arengumootorid, st so

Kui võtta aluseks ITSPEA kodulehel toodud kirjelduse “käsitöölisest”, siis oleks kokkuvõtvalt (kirjutaja arusaam) tegu kellegagi, kes vahetab oma oskused ning aja sissetuleku vastu, teostades kuskil ettevõttes X tööd Y, mis oli paika pandud välja kujunenud metoodikate põhjal. Seega puudub “käsitöölise” tegevuses innovatsioon ning võimalus projekti arengut/kujunemist suunata. Vastukaaluks oleks “proff”, keda iseloomustab innovaatilisus, seeläbi kontroll toote või projekti üle, cutting edge tehnoloogia jms. Viimase sellise kategoriseeringu esindajaks võiks võtta suurkujud nagu Bill Gates, Elon Musk või Linus Torvalds. Kahtlemate oleks sellise käsitluse juures kõige suuremaks eristajaks sõna innovatsioon, mis on seotud loomingulisusega. Muski puhul võib selleks innovaatilisuseks lugeda ettevõtte Global Link Information Network, hilisema nimega Zip2, mis tegeles interneti algusaegadel, enne kui Compaq Computer Corporation ettevõtte 307 miljoni eest ära ostis, ettevõtetele tarkvaralahendus

Et mõista pealkirjas esitatud küsimust peaks defineerima vaba litsentsi. Vaba litsents või avatud litsentsi all tuleks mõelda eelkõige sellist litsentsi, mis lubab kasutada teise autori tööd nii, nagu soovid. Teisisõnu sellised litsentsid, mis muul juhul oleksid kaitstud autoriõiguse, patendi või ärilise litsentsiga. Lähedasteks mõisteteks on „open source“ (1), „open data“, „open content“, „open knowledge“ (2). Õiguslikus tähenduses annavad täpsema definitsiooni muidugi iga litsentsi enda kasutustingumused nagu näiteks 1984. loodud Free Software Foundationi (FSF) loodud GPL litsents, mis on ise autoriõigusega kaitstud. Jääb küsitavaks, kuidas käsitleda jaosvara (shareware) ning priivara (freeware) ning avavara, sest mõlemaid on lubatud levitada, kuid ainult priivara on piiramatu kasutusega ning kumbki ei ole avatud lähtekoodiga, mis tähendab, et tegu ei ole avatud sisuga ega avatud andmetega. (Ainematerjalid) Raske oleks anda ühest vastust või luua ühtset mudelit kõikide vabade litsent

  Autoriõigusega seotud küsimused on juriidiliselt keerulised mitmel moel. Esiteks ei ole rahvaarvu suuruse kohta väga palju suuri autoriõigsust puudutavaid kohtulahendeid. Teiseks on autoriõigsuse küsimus piiriülene. Töö võib olla kaitstud erinevates riikides erineval määral. Lisaks võivad kohalikud seadused erineda rahvusvahelisest autoriõiguse seaduse sätetest, seda kas kitsendades või laiendades. Rick Falkvinge ja Christian Engström toovad enda teoses „The Case for Copyright Reform“ välja kuus punkti, mida nad nn. piraadipartei loosungi all muuta sooviksid. Käsitlen järgnevalt neist viite tolle aegset muudatusettepanekut, sest kuuendaga (moraalne õigus) muudatusi ei taotletud. Piraadipartei (ing. K. „The Pirate Party“) on olemuselt katusetermin, mida kasutavad poliitilised parteid ning ideoloogilised liikumised, pooldades tsiviilõigusi (vabadusi), otsedemokraatiat (sh. e-demokraatiat), autoriõiguse ning patenteerimisega seotud seaduste reforme jm. [1] Autoriõigustega seotud küs

Sellenädalaseks ülesandeks on kirjutada ühe Virginia Shea kümne käsu põhjal, tuues näide omaenda kogemusest. Lähtuvalt ITSPEA-s välja toodud viidatud kirjanduse loetelule ning loetelu sisule, võtan endale vabaduse kirjutada ühe käsu põhjal ning näited ei ole mitte niivõrd isiklikku laadi, kuid pigem seotud sellega, kuidas nii mina kui ka “nimetamata teised” on tänaseks välja kujunenud võrgusuhtlust ning võrgueteketti tajuvad. Virginia Shae raamat “Netiquette” ilmus esmakordselt 1994 aasta mais, trükikojaks Albion Books ning pikkuseks 160 lk. Seega olid seal välja toodud reeglid kirjutatud eelkõige tekstipõhisele suhtlusele - Usenet, jututoad ning email. Nüüdseks on aga võrgusuhtlusel juures uus meedium - video, millega Virginia Shae aga arvestada ei saanud. Levinud platvormidel nagu Youtube, TikTok, TwitchTV, Instagram jms, on küll tekstipõhise suhtluse jaoks kas kommentaarium või jututoa laadne üks-kõigile jutuaken, kuid oluliselt on muutund viis, kuidas suhtluse aluseks olev origina