Rick Falkvinge ja Christian Engströmi autoriõiguse muudatusettepanekud 2012.

 

Autoriõigusega seotud küsimused on juriidiliselt keerulised mitmel moel. Esiteks ei ole rahvaarvu suuruse kohta väga palju suuri autoriõigsust puudutavaid kohtulahendeid. Teiseks on autoriõigsuse küsimus piiriülene. Töö võib olla kaitstud erinevates riikides erineval määral. Lisaks võivad kohalikud seadused erineda rahvusvahelisest autoriõiguse seaduse sätetest, seda kas kitsendades või laiendades. Rick Falkvinge ja Christian Engström toovad enda teoses „The Case for Copyright Reform“ välja kuus punkti, mida nad nn. piraadipartei loosungi all muuta sooviksid. Käsitlen järgnevalt neist viite tolle aegset muudatusettepanekut, sest kuuendaga (moraalne õigus) muudatusi ei taotletud.

Piraadipartei (ing. K. „The Pirate Party“) on olemuselt katusetermin, mida kasutavad poliitilised parteid ning ideoloogilised liikumised, pooldades tsiviilõigusi (vabadusi), otsedemokraatiat (sh. e-demokraatiat), autoriõiguse ning patenteerimisega seotud seaduste reforme jm. [1]

Autoriõigustega seotud küsimuste üle arutledes on kindlasti mitmeid erinevaid arvamusi ning igal arvamusel on omad nõrgad ning tugevad küljed ning ei saa väita, et kellegi arvamus oleks kategooriliselt vale.

Ühe välja pakutud punktina on nö „free sampling“ õigus ehk parodiseerimine, miksimine jms. peaks olema autorite arvates piirangutega lubatud. Siinkohal peab aru saama, et parodiseerimine ei pruugi autoriõiguse mõistes juriidilises tähenduses olla sama, mis sõnaraamatu tähenduses. Antud teemal on kirjutatud kraaditöid ning selle mõiste pikem käsitlus jääb paraku siinsest ajaveebi artiklist välja. Olgu aga öeldud, et tegu võib olla, nagu juba mainitud, sõnaraamatu terminiga, või puhtalt väljendiga, mis võetakse kasutusele kui autoriõiguse omaja pöördub paroodia autori vastu kohtusse väidetava autoriõigusega kaitstud teose rikkumist eest. (Möls, 2016: lk 26.)

Eestis reguleerib autoriõigusega seotud küsimusi loomulikult autoriõiguse seadus. Erineva audio ning audiovisuaalse materjali reprodutseerimist reguleerib § 18 prim., mis sätestab, et ilma autori nõusolekuta ning tasu maksmata on lubatud vaid teoste ajutine või juhuslik reprodutseerimine, kui eesmärk on teose edastamine võrgus kolmandatele isikutele või teha võimalikuks teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti seaduspärane kasutamine. Sealjuures peab puuduma iseseisev majanduslik eesmärk ning peab toimuma mingisugune tehniline protsess. Sama seaduse § 19 eristab veel teose vabat kasutamist, kui see toimub teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel ja õigusemõistmise eesmärkidel.

USA-s reguleerib autoriõigsusega seonduvat „Copyright Law of the United States“, mis võeti esmakordselt vastu 1976. aastal ning sisult on see üsnagi lähedane Eesti autoriõiguse seadusele. USA autoriõiguse seaduses on punktis 107 välja toodud neli „fair use“ kategooriat, mille põhjal hinnatakse, kas autoriõigustega kaitstud töö kasutamine mingil kindlal juhul, nt paroodia puhul, on seadusega kooskõlas. Esiteks hinnatakse materjali kasutamise eesmärki, sh. kas kasutamine on kantud majanduslikest eesmärkidest või on tegu mitte-tulundusega või hariduslike eesmärkidega. Teiseks hinnatakse autoriõigustega kaitstud materjali iseloomu. Kolmandaks hinnatakse millises koguses sisaldab kopeeritud töö originaalmaterjali. Neljandaks vaadatakse, milline on paroodia mõju originaalile ning paroodia mõju turule.

„Free sampling“ temaatikaga ning miksimisega on lähedalt seotud DRM. Näiteks youtube’i platvormil töötab taustal Google-i DRM, mis tuvastab, kas tegu on autoriõigusega kaitstud teosega või mitte. Autoriõigusega kaitstud heli või videoklipi kasutamise puhul hinnatakse, kas on rikutud autoriõigusi. Mõnikord eemaldatakse videoklipp või helifail isegi juhul kui tegu on legaalse kasutamisega, ehk ei ole taotletud majandusliku kasu teenimist (nt reklaamide lisamisega). Ma ei läheks nii kaugele, et pooldaks Rick Falkvinge ja Christian Engströmi seisukohti, et Tarbijakaitseseaduses peaks olema sätestatud keeld DRM tehnoloogiatele, mis piiravad materjali legaalset kasutamist. Tänaseks päevaks ei ole veel sellist tehisintellekti loodud, mis suudaks analüüsida kõiki autoriõigusega seotud nüansse – tihti ei suuda üksmeelel olla ka inimesed – ja seega ei saa ka seadusega kategooriliselt sellist tehnoloogiat keelustada. DRM-i eesmärk on siiski avastada ja vältida neid juhte, kus autoriõigustega kaitstud teost kuritarvitatakse. Küll aga leian, et autoriõigusega kaitstud materjali kasutajale peaks olema võimalikult mugav valetuvastuse korral esitada kaebus ning loota, et ka vaie oskuslikult ning kaalutletult läbi vaadatakse.

Kuna DRM temaatika on aga lai ning siia alla kuulub mitmeid erinevaid tehnoloogiaid ning lahendusi, mis võivad olla realiseeritud nii riistvaraliselt kui tarkvaraliselt, siis tuleks igat juhti vaadata eraldiseisvalt. Näiteks puudutab DRM ka regionaalset piirangut või geoblokeerimist, millest üheks näiteks on Netflix. Ühe näitena on teleseriaal Dexter (fiktsionaalsest sarimõrvarist, mitte multikategelasest), mida saab vaadata USA kasutaja, kuid ei saa vaadata UK kasutaja, sest autoriõiguste omajad on varasemalt müünud näitamise õigused teisele voogedastusplatvormile. Leian, et ülemaailmse teenuse omanik peaks suutma pakkuda kõikidele kasutajale sama raha eest sama sisu, ilma et DRM-ist mööda saamiseks oleks vajalik lisaks kasutajal osta VPN-i teenus.

Kolmanda punktina taotleti mitte-kommertsiaalne jagamine piirangutest vabastada. Tahetakse taastada „copyright“-i minevik, kus ainult kommertsiaalsel jagamisel on piirangud ning P2P peaks olema legaalne. Raamatu teises peatükis on mainitud ideede vaba levitamise kontektis PirateBayd, Wikipediat ning Araabia kevadet. Viimased kaks on autorõiguste küsimustes tõenäoliselt kaugemal asetsevad kui PirateBay, mille kaudu levitati ja levitatakse ka tänapäeval autoriõigustega kaitstud materjali. Olgu selleks filmid või tarkvara. Küll aga on 2006 ning 2014. aasta nö reidid veebilehele mõju avaldanud. See on kahel, vahest ka rohkematel kordadel maha võetud, ning tänaseks ei ole selle otsingumootori kvaliteet enam sama, mis ca 15 aastat tagasi. Põhjusteks võib olla asjaolu, et erinevad voogedastusprogrammid pakuvad erinevate sarjade ja filmide vaatamist suhteliselt madala tasu eest. Lisaks on küsimus turvalisuses; laadides alla filme, muusikat, tarkvara, raamatuid, isegi kui alla laadimine on seaduslik, ei pruugi kunagi teada, kas faili pole peidetud mõnda pahavaraprogrammi.

P2P peaks kahtlemata olema legaalne, kuid Rick Falkvinge ja Christian Engströmi ettepanek, et seaduslik peaks olema ka igasuguse mitte majanduslikel eesmärkidel jagatava materjali üles ja alla laadimine, on pigem soovunelm. Peamiselt on siin, nagu ka autorid ise mainivad küsimuseks see, kuidas autor peaks siis raha teenima. Falkvinge ja Engströmi seisukohalt on see autori distributsiooniprobleem, mis ei puuduta materjali kasutajaid. Minule jääb aga selline seisukoht arusaamatuks, sest tehnoloogia üks eesmärke on vahetult seotud distributiivsusprobleemide lahendamisega, mis on paratamatult seotud rohelisema mõtlemisega. Võib ju ette kujutada, et kui P2P teel oleks selline jagamine lubatud, siis oleksid autorid sunnitud kasutama pigem füüsilisel allikaid (DVD/Blueray) selliselt, et kopeerimine ei ole võimalik. Toorikute tootmise suurendamine oleks aga tehnoloogilises mõttes tagasi liikumine. Kindlasti jätaks see ka jalajälje keskkonnale.

Kõike rohkem saan nõustuda ettepanekuga, mis käsitleb autoriõigustega seotud registrit. Falkvinge ja Engström kirjeldavad, et paljud tööd on endiselt kaitstud, kuid omanikega on raske ühendust saada. Nende ettepanek on muuta kehtivat korda nii, et pärast töö publitseerimist ja 5-e aasta möödumist peab autor autorikaitse jätkamiseks soovi korral ise enda andmeid avalikes registrites uuendama, et temaga oleks võimalik kontakti saada.

See võimaldaks tööde või materjali loojatega hõlbsalt ühendust saada ning kasutamise/jagamise/edasimüügi tingimustes kokku leppida. Keskne või kesksed avalikud registrid aitaks vähendada ka võimalikke kohtuvaidlusi ning Ashleigh Brillianti laadsete isikute tegevust.

Autorikaitse seisukohalt on autorile muidugi tähtis ka küsimus, kuidas tema loominguga ringi käiakse ning kui pika aja jooksul on tal võimalik loodu pealt raha teenida. Sellest võib sõltuda ka motivatsioon loometegevusse panustada. Hetkel kehtivate seaduste järgi kehtiv jätkuvalt autoriõiguste kaitse 70 aastat pärast autori surma. Piraadipartei ettepanek on langetada kaitse 20-le aastale pärast publitseerimist. Wikimedia Eesti andmetel ei ole kaitse kestuse muutmine ennekuulmatu, tuues välja, et alles 2011. aastal tõsteti fonogrammide ja esituste autoriõiguse kaitse 50nelt aastalt 70 peale pärast autori surma. Wikimedia kohaselt on majandusteadlaste kalkulatsioonide kohaselt infoühiskonnas optimaalne autoriõiguse kaitse pikkus 2–20 aastat. (Põder, 2019)

Infoühiskonna autoriõiguse küsimus vääriks aga põhjalikumat süvenemist, sest teadupärast levitatakse infoühiskonnas majanduslikel eesmärkidel tooteid mitte autoriõiguse traditsioonilises tähenduses, vaid tehnoloogiliste lahenduste ning riistvara puhul patentidega ja tarkvara vallas litsentside all. Patendiseadus § 37 sätestab aga, et patendi kehtivusaeg Eestis on 20 aastat patenditaotluse esitamise kuupäevast arvates. Seega puudutaks autorite poolt välja pakutud kaitseperiood pigem selliseid infoühiskonna nähtusi, mis on pigem seotud kunstivaldkonda jäävate nähtustega.

 

Viidatud allikad:

Pirate Parties International. About PPI.

[WWW] https://pp-international.net/about-ppi/

 

Möls, Maris. Paroodia tingimused ja tähendus autoriõiguse piirangute süsteemis. 2016

 

Põder, Märt. Vikipedia armastab autoriõigust. 26.03.2019

[WWW] https://wikimedia.ee/vikipeedia-armastab-autorioigust/

Kasutatud 11.03.2021