IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

Allolev kirjutis on lühike kokkuvõte ning arvustus Pekka Himaneni artiklile, millest viimane oli omakorda edasiarendus ning täiustatud versioon artiklist, mis koostati Soome parlamendi komiteele (“Committee for the Future”, edaspidi tulevikukomitee). Artikkel kajastab informatsiooniühiskonna globaalse arengu probleemistikku ning pakub probleemide lahenduseks alternatiivse mudeli - informatsiooniühiskonna ja heaoluriigi ühendatud mudeli. Olgu öeldud, et Soome tulevikukomitee ülesandeks on analüüsida ning arendada diskussiooni, milline näeb välja Soome tulevik, seda nii regionaalsel tasandil (tööhõive, tootmine, rahvastikupoliitika). Pekka Himaneni artikli eessõnas on mainitud, et autoritel on lootus, et artikkel pakub ainest edasiseks aruteluks seoses tuleviku infoühiskonna arendamiseks ka väljaspool Soomet. Raport käsitles trende kuni aastani 2010 ning kirjeldatud on vaid valdkondi, millesse peeti vajalikuks tulevikus sekkuda. Seega peab mõistma, et 29 leheküljeline raport ei ole Hari

Et rääkida “uuest meediast” ja “traditsioonilisest meediast”, tuleks kokku leppida, mida nende terminite all silmas peame ning millised on nende kahe nähtuse omavahelised eristavad piirid.  Terminit “uus meedia” hakati laialdasemalt kasutama 90-ndate keskpaigas, kui see hõivas äris ja kunstis “multimeedia” tähendusliku koha. Olemuslikult ei olnud tegu massimeediaga, eriti televisiooniga. See oli voolav, individualiseeritud seotus, meedium mis levitas kontrolli ja vabadust. Ehkki uus meedia sõltus paljuski arvutitehnoloogiast ei olnud uus meedia pelgalt “digitaalne meedia”: tegu ei olnud teistsuguse meeda (fotod, video, tekst) digitaliseeritud kujuga, vaid pigem interaktiivse meediumiga või levitamisviisiga, mis oli sama iseseisev kui sõnum mida jagati. (Hui, 2006: lk 1) Traditsioonilise meedia all käsitleme eelkõige trükipressi ning sellest tulenevalt väljaandeid nagu raamatud, ajakirjad ning ajalehted, samuti ka raadio ning televisioon. Traditsioonid sõltuvad aga paljuski sellest, mis

Sellenädalases postituses vaatleme lühidalt kaht erinevat tehnoloogilist nähtust Interneti varasemast ajaloost enne aastat 1991. Esimene käsitlevatest teemadest on tänaseks juba täiesti kadunud ning teine teinud läbi tehnoloogilisi muutusi ning leiab siiani kasutust.  DIAL-UP ÜHENDUS Need lugejad, kelle sünniaasta jääb vähemalt 80ndate lõppu, võivad meenutada, et 90ndatel ning milleeniumi lähedastel aastatel internetile ligi pääseda, tuli teha ühendus läbi telefonimodemi. Samuti oli loodud ühenduse puhul telefoniga sisse helistajale enne “kutsumis-signaali” kuulda omamoodi tehislik heli, kui üks modem teisega ühendub. Tegu oli sissehelistamisühendusega e ing. k. “dial-up connection”iga, mille kujunemislugu ulatub eelmise sajandi keskpaika. Digitaalmodemite massiproduktsioon sai alguse 1958. aastal USA-s, kus neid kasutati SAGE õhutõrjesüsteemi töös. Modemid ühendasid omavahel erinevates õhuväebaasides ja radarijaamades olevad terminalid juhtimiskeskustega üle USA ja Kanada. SAGE-i juur

1930ndatel Saksamaal arvuteid ehitanud insener Konrad Zuse (1910-1995) esimene ajalukku läinud arvuti Z1 valmis 1936-38 aastail. Releedel töötav edasiarendus Z3 valmis 1941. aastal, seega 2 aastat enne ameeriklaste John W. Mauchly (1907-1980) ja J. Presper Eckerti (1919-1995) ehitatud ENIACi. Viimast peetakse esimeseks puhtelektrooniliseks arvutiks ning ühtlasi ka esimeseks praktilist kasutust leidnud üldotstarbeliseks arvutiks. Kuna Z3 töötas releedel ning oli seega elektromehaaniline, ei peeta seda tõsiseltvõetavalt esimeseks arvutiks. Z3-e spetsifikatsiooni kohaselt kasutas masin arvutamiseks kahendsüsteemi, ujukoma, sõna pikkus oli 22 biti, malus maat 64 sõna. Korrutamis-, jagamistehteks või ruutjuure arvutamiseks kulus 3 sekundit. Seadme kontroll toimus 8 rajalisel perfokaardil (käsk koosnes 8-st bitist).  Konrad Zuse mälestuste põhjal oli Z3 ehitatud suuresti teise ringi materjalidest ning releede mähised ei olnud ühetaolised, seega oli vaja kasutada erinevaid pingeid. Kuna sõj