Tuleviku ennustamine 2004. aastal - Pekka Himaneni “Challanges of the Global Information Society” - arvustus
Allolev kirjutis on lühike kokkuvõte ning arvustus Pekka Himaneni artiklile, millest viimane oli omakorda edasiarendus ning täiustatud versioon artiklist, mis koostati Soome parlamendi komiteele (“Committee for the Future”, edaspidi tulevikukomitee).
Artikkel kajastab informatsiooniühiskonna globaalse arengu probleemistikku ning pakub probleemide lahenduseks alternatiivse mudeli - informatsiooniühiskonna ja heaoluriigi ühendatud mudeli. Olgu öeldud, et Soome tulevikukomitee ülesandeks on analüüsida ning arendada diskussiooni, milline näeb välja Soome tulevik, seda nii regionaalsel tasandil (tööhõive, tootmine, rahvastikupoliitika). Pekka Himaneni artikli eessõnas on mainitud, et autoritel on lootus, et artikkel pakub ainest edasiseks aruteluks seoses tuleviku infoühiskonna arendamiseks ka väljaspool Soomet. Raport käsitles trende kuni aastani 2010 ning kirjeldatud on vaid valdkondi, millesse peeti vajalikuks tulevikus sekkuda. Seega peab mõistma, et 29 leheküljeline raport ei ole Hari-Seldonlik kõike ettenägev detailne tegevusplaan, vaid ainult üks visioon võimalikest arengusuundadest ning lahendustest.
Raportis on välja toodud järgnevad globaalsed trendid, mille tõlgiksin järgnevalt: rahvusvaheline maksupoliitika võistlevuse kasv, uus globaalne tööjõu jaotus, rahvastiku vananemine, surve heaoluühiskonnale, infoühiskonna teine faas, kultuuri valdkonna osakaalu kasv majanduses, bio-tööstuse sektori kasv, rahvastiku koondumine keskustesse, süvenev globaalne lõhe.
Mõningad nendest nähtustest on omavahel sõltuvuses, ehkki Pekka Himanen sellele eksplitsiitselt ei viita, vaid toob välja iga nähtuse lühikese kirjelduse. Uue globaalse tööjõu jaotuse all on mõeldud seda, et tootmine läheb regioonidesse, kus on odavam (nn Hiina fenomen). Lisaks sellele on aga ka välja toodud teiste tootmisele suunatud regioonide osatähtsuse tõus nagu Indoneesia, Pakistan, Venemaa ja Brasiilia. Lihttööde koondumine teistesse regioonidesse toob arengumaades kaasa spetsialiseerumise loovtöödele ning tegevustele, mis annavad tootele või teenusele lisandväärtust. Uute tööstusregioonide kujunemine tingib nii seal kuid ka mujal maailmas maksupoliitika võistluse, st et riigid hakkavad vähendama maksumäärasid, lootuses meelitada investeerijaid ja oskustöölisi.
Kuna milleeniumi alguseks oli juba välja kujunenud “Hiina fenomen”, ei saa öelda et P. H. seisukoht globaalse tööjõu jaotuse ning maksupoliitika osas oleks olnud uudsuselt radikaalne. Pigem oli tegu globaalse trendiga, mida toetasid sellel ajal konkreetsed majandusandmed. Küll aga on märkimisväärne, et tehtud ennustus osutub paikapidavaks jätkuvalt ka aastal 2022. Jah, Hiina eduloo taga on põhjus, et tegu on rahvaarvult esikohal oleva riigiga ning kuni 20nda sajandi keskpaigani oli tegu valdavalt maapiirkondades elava madal-keskklassiga või koguni vaesuse piiril elavate talupoegadega, kuid huvitaval kombel ei ole 150 aastat seadusloomet ning regulatsioonide arengut tekitanud olukorda, kus lapstööjõul oleksid sarnased õigused nagu ülejäänud arenenud riikides. Samuti ei ole välja kujunenud standardid töökeskkonna, töötervishoiu ning keskkonnasäästliku tootmise valdkondades (2).
Sarnaselt eelnevale kahele nähtusele oli põhjamaade statistika põhjal küllap võimalik ka jõuda 2002. aastal järeldusele, et rahvastik vananeb ning ilma muutusteta rahvastikupoliitikas see trend ka jätkub. Kuna ka Eesti on rahvastiku vananemise, ning sellest tuleneva survega heaoluühiskonnale, tuttav, ei leia siinkirjutaja, et nendel on tarvidust pikemalt peatuda. Lisaks kuulub siia veel rahvastiku koondumine keskustesse. On hästi teada, et rahvastik on alates 20. sajandi teisest poolest seoses industriaalühiskonna arenguga linnadesse koondunud. Himanen on arutlenud järgnevalt: majanduskasvu ning innovatsiooni põhjus peitub selles, et eriteadmised on kokku koondatud. Majanduskasvu ning edasise innovatsiooni jaoks see vajalik selle trendi jätkumine. P. H. ei ole aga võtnud arvesse seda, et infotehnoloogiliste arengutega seoses (kommunikatsioonitehnoloogiad) võis ka juba aastal 2010 teha kaugtööd. Nt töötada arendajana rahvusvahelises meeskonnas, samal ajal ise füüsiliselt maailma eksootilistemas piirkondades reisides. Samuti on jäetud tähelepanuta, et maailma üks suurimaid teaduskeskusi CERN asub linnas (Geneva), mille rahvastik oli google andmetel 2000ndal aastal 177 964. Seega ei ole tegu just miljonilinnaga, kuid vaatamata sellele on just sealt tulnud viimase 20 aasta suurimad (loe: tähtsaimad, lineaarmõõtmetelt siiski väikseimad) avastused füüsikas.
Varasematele andmetele tugines ka süvenev globaalne lõhe. P. H. on siin pidanud silmas eelkõige majanduslikku lõhet, tuues välja statistika, et 1960ndatest kuni 21. sajandini on rikkaima 20%-i ja vaeseima 20%-i sissetulekute vahe kahekordistunud ning oli raporti kirjutamise ajaks suhtes 75:1-le. Võttes aluseks google’i avalikult kätte saadava statistika, on näha, et ehkki populatsiooni kasv on protsentuaalselt vahemikus 1970 kuni ca 1980 ning ca 1988 kuni 2020 teinud läbi languse, on populatsioonikõver olnud 1960ndatest alates kuni aastani 2020 tõusev.
Sellise kasvava populatsiooni valguses on mõistlik oletada, et lihttöö osakaal on ka tulevikus nõudluses. Küll aga väärib märkimist, et Hiina ei ole suutnud enda populatsiooni kasvu kontrolli all hoida, seda vaatamata 1980 kuni 2016 kestnud ühe-lapse-poliitikale.
Noovumlikult tähtsaimaks pean H. P. poolt välja pakutud informatsiooniühiskonna arengu probleemistiku valguses kultuuri valdkonna osakaalu kasv majanduses, infoühiskonna teist faasi, bio-tööstuse arengut ning “erakorralisuse kultuuri” levikut. Kindlasti tuleks selgitada, mida on mõeldud teise faasina. Kui infoühiskonna esimene faas keskendus tehnoloogiate arendamisele (nt võrgutehnoloogia), siis teises faasis tehnika areng jätkub, kuid tähelepanu nihkub sotsiaalsetele küsimustele ja sellele, kuidas ühiskond toimib. Omalt poolt lisaksin siia selgitusse juurde arusaama, et teises faasis mitte ainult ei keskenduta sotsiaalsetele küsimustele ja ühiskonna toimimisele, vaid üritati(üritatakse) kasutada tehnoloogiaid, et muuta ühiskonna toimimist. H. P. ei ole seda otseselt nii sõnastanud, kuid raportit lugedes võib oletada, et ka seda on mõeldud. Selle valguses on mõistetav, et pärast sajandivahetust hakkas informatsioonikeskne majandus imbuma ka teistesse kultuuri valdkondadesse (muusika, televisioon, filmitööstus, arvutimängud, kirjandus, disain ja õppematerjalid). H. P. ennustas õigesti, et toimub informatsioonitehnoloogia, kommunikatsioonitehnoloogia ja meedia ühildumine. Alates 2006. aastast saadaval olevate erinevate uue-meedia platvormide rikkuse kohta oleks asjakohane vaadata UNESCO raporti illustratsiooni:
(Cultural times. The first global map of cultural and creative industries, lk 26)
Üha enam, isegi 2010 aastast edasi on toimunud bio-tööstuste tõus. Lisaks geenitehnoloogiale on toimunud hämmastavad arengud bio-meditsiinis ning bio-robootikas. Tänasest kolm aastat tagasi alanud SARS-CoV-2-est põhjustatud kriis on aidanud vaktsiinitootjatel (BioNTech, Janssen Pharmaceutical Companies, Moderna, Novavax, AstraZeneca) aktsiaturul tähelennu teha.
Lisaks juba välja toodud probleemidele, iseloomustab P. H. Raportile järgnevaid aastaid järgnevalt: arengud toimuvad kiirenevas tempos, süvenevad sotsiaalsed lõhed tekitavad pingeid. Põhiküsimuseks saab, kuidas saavutada säästev areng. Seda kõike nimetab ta “erakorralisuse kultuuriks” (“culture of emergency”), mis paraku aga terminina käibele ei läinud. Küll aga võib näha, et tehnoloogia arenguga jätkus elutempo kiirenemine ning tekkisid sotsiaalsed lõhed. Küll aga ei osanud P. H. ette näha sellist tehnoloogia arenguga seotud sotsiaalseid probleeme nagu üksildus ning depressioon. Viimasel aastakümnel on tehnoloogia arengu ning nimetatud nähtuste vahel toimunud pidev uurimistöö, mis on kausaalset põhjust kinnitanud. Kultuurse erakorralisuse olemasolu kasuks räägib ka argument, et tarkvara arenduses on nt erinevate agiilsete meetodite puhul väga lühikesed tähtajad.
Üheks peamiseks kriitikanoodiks P. H. raportile on asjaolu, et ta on suutnud väga hästi välja tuua sotsiaal-majanduslikud päevakajalised probleemid, kuid väga vähe pakkunud tuleviku arengu seisukohast lahendusi. Hiina tõusmist maailmamajanduses esikohale ei vaidlustata, selles suunas ei pakuta välja ka lahendusi või vastumeetmeid. Seda võetakse raportis kui paratamatust ning keskendutakse sellele, kuidas kujunenud olukorras paremini hakkama saada. Rahvusvahelise maksupoliitika võistlevuse ning uue tööjõu jaotuse tingimustes peavad arenguriigid panustama eriteadmisi nõudvatele töödele ning loovusele, sest rutiinne töö ja tootmine ei aita võistelda odava Aasia turuga. Neid eriteadmisi ning uudsust ja loomingulisust pakuvad IT sektor, sekundaarselt sellega seotult informatsiooniühiskonnas teise faasi valdkonnad.
Lisaks pöörab P. H. Liigset tähelepanu maksupoliitikale. Tema seisukohalt tagab edukas maksupoliitika inimeste tahte töötada. Laekunud maksude abil on võimalik rahastada heaoluühiskonda ja selle toimimist. Maksusüsteem aitab peatada ka nn “ajude äravoolu” ning meelitada juurde võõrtööjõudu, mis kergendab rahvastiku vananemisega seotud probleeme heaoluühiskonna toimimisele. Minu seisukohalt ei ole aga heoluriigi ja heaoluühiskonna edukaks toimimiseks vajalik ainult edukas maksupoliitika, aga Eesti on näidanud, et investeeringute kaasamiseks on abiks ka muude bürokraatlike toimingute kergemaks tegemine (nt e-residentsus), mis on seotud eelkõige äriga. Lisaks ei piisa võõrtööjõu meelitamiseks ainult heast maksupoliitikast, vajalik on ka konkurentsivõimeline palk teiste riikidega ning ka sektoritega. Vahest piisab võõrtööjõu kaasamiseks ka heast geograafilisest asukohast ja etnograafilisest kooslusest. Nt on Eestisse siirdunud viimase ca 10 aasta jooksul alates sõjast Ukrainas palju sealset tööjõudu. Seda mitte ainult selle pärast, et Eesti on lähedalasuv riik, vaid ka selle pärast, et Eestis on, vähemalt Harjumaa piirkonnas, valdavalt teiseks keeles vene keel. Samuti ei ole olnud Rootsi, Norra ja Soome jaoks olnud probleem vastu võtta võõrtööjõudu. Küsimus on pigem tööjõu kvalifitseerituses. Lisaks peab veel muidugi arvestama sellega, et enamus põhjamaa riike ei suuda konkureerida tootmiskesksete riikide madalate palkadega.
Kõige vähem uuenduslikumaks, vahest ka kõige vähem täppi läinud ennustuseks võib lugeda erinevaid väärtusi, mis raportis on välja toodud. P. H. seisukohalt vajab õnnestunud reform poliitikute poolt väärtuste-keskset “manageerimist”. Informatsiooniühiskonna ja heaoluühiskonna põhiväärtusteks peaksid olema hoolivus, enesekindlus, kommunaalsus, julgustavus, vabadus, loovus, julgus, visinäärsus, tasakaalukus ja tähenduslikkus. Nende väärtustega seonduvalt tõmmatakse üks suurem ja väiksem paralleel. Esiteks võetakse nende väärtuste hierarhilisuse aluseks psühholoogiast tuntud Maslow püramiid. Teiseks on öeldud, et hoolivus, kommunaalsus ning vabadus vastavad valgustusajastu mõistetele egalite, fraternite ja liberte.
Arvestades asjaolu, et Maslow püramiidis välja toodud vajadusi peetakse universaalseks ning ka valgustusajastul Prantsusmaalt levinud diskursust võib pidada heaolu universaalseks osaks, siis on raske nõustuda, et raportis välja toodud väärtused on omased ainult infoühiskonnale või heaoluühiskonnale(riigile). Sama hästi oleks võinud piirduda ainult nimetatud allikatele viitamisega. Midagi uut need väärtused lahenduse kontekstis ei paku. Seda enam, et tegelikkuses on viimasel ajal Euroopas pead tõstnud populism ning jätkuvalt nii äris kui ka inimkooslustes laialt levinud väärtused, mis on risti-vastupidised hoolivusele ning kommunaalsusele.
Viimase mõttena juhiksin tähelepanu, et “erakorralisuse kultuur” on vastuolus mõttekäiguga, et industriaalühiskonnas oli aeg-orienteeritud juhtimiskultuur, infoühiskonnas aga tulemustele suunatud juhtimiskultuur. Ka infotehnoloogias on võtmetähtsusega küsimus, kes suudab kiiremini kvaliteetsema toote luua või kiiremini kvaliteetsema tulemuseni jõuda. See on üks paratamatu osa kapitalismist, mis imbub kindlasti üha rohkem ka P. H. poolt nimetatud teise faasi valdkondadesse.
Vaadates tagasi artikli kirjutamise ajale ning mõeldes tänapäeva olukorrale, on üllatav, et nii mõnedki trendid on jätkunud. Samas on kummastava panev, et olles teadlik probleemist (nt sotsiaalsetest lõhedest) ei ole suutnud infotehnoloogia, ei esimeses ega ka teises faasis, nendele probleemidele lahendust leida. Samuti ei ole konkreetsemaid lahendusi kui konkurentsivõimeline maksupoliitika ning osaliselt erasektoris tegutsev heoluriik, välja pakkunud ka raporti autor.
Comments
Post a Comment