Mismoodi mõjutab vabade litsentside juures edasikandumisklausel (copyleft) litsentsivalikut?

March 18, 2022

Et mõista pealkirjas esitatud küsimust peaks defineerima vaba litsentsi. Vaba litsents või avatud litsentsi all tuleks mõelda eelkõige sellist litsentsi, mis lubab kasutada teise autori tööd nii, nagu soovid. Teisisõnu sellised litsentsid, mis muul juhul oleksid kaitstud autoriõiguse, patendi või ärilise litsentsiga. Lähedasteks mõisteteks on „open source“ (1), „open data“, „open content“, „open knowledge“ (2). Õiguslikus tähenduses annavad täpsema definitsiooni muidugi iga litsentsi enda kasutustingumused nagu näiteks 1984. loodud Free Software Foundationi (FSF) loodud GPL litsents, mis on ise autoriõigusega kaitstud. Jääb küsitavaks, kuidas käsitleda jaosvara (shareware) ning priivara (freeware) ning avavara, sest mõlemaid on lubatud levitada, kuid ainult priivara on piiramatu kasutusega ning kumbki ei ole avatud lähtekoodiga, mis tähendab, et tegu ei ole avatud sisuga ega avatud andmetega. (Ainematerjalid)

Raske oleks anda ühest vastust või luua ühtset mudelit kõikide vabade litsentside edasikandumisklausli („copyleft“) mõjust kõikidele teistele litsentsidele. See on tingitud asjaolust, et litsents (eesti õigusterminoloogias „luba“) on olemuselt kasutustingimuste kogum, mis on vabade litsentside puhul abstraktsiooni kiht, mis on loodud olemasoleva õigusliku autoriõiguse põhjal. Keerukust ning mitmeti tõlgendavust iseloomustavad ka kuulsamad või vähem kuulsamad kohtusaagad. Näiteks Free Software Foundation, Inc. vs Cisco Systems, Inc. (3) või Google LLC vs Oracle America, Inc. (4)

GNU GPL-i 2.0 edasikandumisklausel on sõnastatud punktis 2b.

Te peate andma kõigile kolmandatele osapooltele selle Litsentsi tingimustekohaselt Litsentsi tervikuna igasugusele teosele, mida Te levitate või avalikustate, mis tervikuna või osaliselt sisaldab Programmi või põhineb Programmil või selle osal. (5)

Matej Gera on internetiartiklis The scope of “copyleft“ effect: What’s right and what’s “left“? (part II – Triggering “copyleft”) väga asjatundlikult kontrastina välja toonud asjaolu, et terminid “levitamine” ning “avalikustamine” (ing. k. “distribute” ja “publish”) on USA ja Euroopa kohtusüsteemis erinevalt sisustatud. Matej Gera viitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2001/29/EÜ ning direktiivile 2009/24/EÜ (arvutiprogrammide autoriõiguse kohta) (6, 7), tuues välja, et Euroopa direktiivid käsitlevad “levitamist” materiaalsete objektide kaudu ning nagu on kirjeldatud ka ainematerjalides ei paku GNU GPL v 2.0 vastuseid selle kohta, kui levitamine peaks toimuma veebi vahendusel või P2P võrkude kaudu. V 3.0 on liikunud Ameerika autoriõiguse terminoloogiast kaugemale ning kasutusele on võetud sõnad “conveying” ning “propagation”, et oleks saavutatud parem ülemaailme mõisteterviklikkus. (8) GPL v 3.0 punktis 6d võib näha, et igasugusele internetiavarusele on viidatud sõnaga “place” ning 6e käsitleb klauslik P2P kaudu levitamisele. (9)

CC litsentsi puhul on edasikandumisklausliks SA (“ShareAlike”), mis ütleb, et täidetud peab olema kaks tingimust: autorile viitamine ning jagamine samadel tingimustel. Erinevalt GPL-i litsentsidest võib autorile viidata näiteks URI-ga (ühtse ressursiidentifikaatoriga) või hüperlingiga. Jagamine samadel tingimustel tähendab, et töötlemise, kujundamise või materjali edasi arendamise käigus peab töö levitamiseks kasutama sama või hilisemat litsentsi või BY-SA tingimustele vastavat litsentsi. (10) CC on mõeldud peamiselt muude meediumide jaoks kui seda on kood, ning seetõttu ei ole ka CC litsentsi alt levitamisel nõutav, et kood oleks avatud. Seetõttu eksisteerivad mitmed ühendlitsentsid nagu CC GNU GPL. Lisaks ei ole CC litsentsid nö patendi-teadlikud, mis tähendab seda, et kui kasutada/arendada koos CC litsentsi alla kuuluva materjaliga patenteeritud sisu, siis ei pruugi ringluses ahela järgmistel liikmetel olla õigust kasutada patenteeritud sisu.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et litsentsivalik sõltub sellest, kuidas edasikandumisklausel on defineeritud ning millised on litsentsi muud kasutustingimused. Kasutustingimusi tuleks iga kord eraldi hinnata lähtuvalt enda vajadustest (ärilised vs mitteärilised) ning spetsifikatsioonist.

Ainematerjalid: